Nüüd aga oli ema hämmeldunud ja peaaegu pahane: “Milleks meile nii kallis tolmuimeja?” Ka abikaasa raputas rahulolematult pead, perekonna eelarvega heldekäeline ümberkäimine ei meeldinud talle põrmugi. “Kuid tegemist ei ole ju mingi suvalise tolmuimejaga,” ütlesin mina, nördinuna nende asjatundmatusest: “See on ju Krausen!” Sain aru, et nüüd tuleb mul mõneks ajaks kehastuda ümber reklaamiagendiks ja esitleda oma perele kodutehnika uusimat saavutust. Eksemplari, mis erineb juba tuttavast tolmuimejast samavõrd kui keraamiline pliit mingist eelajaloolisest petrooleumipliidist. Senini oli meie majas koristatud perestroikaaegse Venemaa teadusliku tootmiskoondise ühe viimase näidise abil. Emal oli see omal ajal õnnestunud täiesti juhuslikult hankida. Ma mäletan, et ema oli olnud tolmuimeja üle väga uhke, sest sellest mudelist oli kirjutatud ajakirjas “Teadus ja Elu”. Masin oli tavalistest tolmuimejatest võimsam, sel oli automaatselt sissekeritav juhe, erinevad tarvikud, mida sai hoida korpuse sees, ja mingist erilisest materjalist ühekordsed tolmukotid. Ausalt öeldes ei olnud ka see riistapuu tollaste hindade järgi arvestades mingi odav vidin. Kuid aeg läks ja nagu teada, ei kesta miski igavesti. Lisaks ilmnes uudistootel üsna pea ka üks ebameeldiv omadus, mis tegelikult oli küll mõeldud selleks, et muuta kodutehnika käsitsemine mugavamaks, lihtsamaks ja hügieenilisemaks. Nimelt ühekordsed tolmukotid. Nendest tuli puudus kätte tavaliselt kõige ebasobivamal ajal, just enne palgapäeva, mil raha oli niigi otsakorral. Lisaks täienes kaubandusvõrgus pakutavate tolmukottide valik nii kiiresti, et vajalike kottide leidmine ei olnudki enam lihtne. Juhtus, et osteti valed tolmukotid, ja nii kogunes neid koju päris kehake hulk. Me arutasime, et kui me soetame järgmise tolmuimeja, siis peaks see olema statsionaarse tolmukogumise süsteemiga ja odavam pidada.

Ei saa mainimata jätta, et meil on kaks kassi, kelle eellased on olnud pärsia kiisud. Nad on mu ema lemmikud, eri aegadel oli ta nad prügikasti juurest leidnud ja koju toonud. Kassid aga on säilitanud oma suveräänsuse ning lubavad endale mõnikord tujutsemist. Harjata nad ennast ei lase ja seetõttu lendleb meil õhus hulgaliselt udupeeneid kassikarvu, mis jäävad, riiete, vaipade ja isegi kööginõude külge. Hiljuti ütles üks abikaasa sõpradest, et ta ei saa meile enam külla tulla. Ta oli pöördunud allergoloogi poole, kurtes, et teda vaevab juba pikemat aega nohu ja köha. Selgus, et ta on koduloomade suhtes allergiline. Pärast seda hakkas ka minu abikaasa sagedamini kaebama, et kassikarvu on igal pool, need kipuvad ninna ja suhu. Abikaasa arvas, et olukorda saaks parandada, kui kassidel karvad ära pügada. Kahjuks emale see idee ei meeldi.

Kõik need asjaolud ajendasid mind astuma õigupoolest revolutsioonilist sammu – ostma võimsa vesifiltriga KRAUSENi tolmuimeja. Pealegi pidin ma mõtlema meie pere juurdekasvule (see on ju vältimatu): kui majja tuleb väike laps, siis peab ta saama hingata puhast õhku. Ma arvan, et meie võimuses peaks olema talle seda pakkuda. Kuid uudise pere juurdekasvust kavatsen ma teatavaks teha hiljem – siis, kui muud argumendid enam ei veena.

Minu esitlus algas sellest, et andsin abikaasale Krauseri kasutusjuhendi sõnadega: “Kallis, sa ju tead, kuidas on naistel tehnikaga lood. Parem oleks, kui sina võtaksid selle asja oma hooleks.” Kuni ta süvenes tehnilistesse üksikasjadesse, puhastasin ma suure toa vaiba meie vana tolmuimejaga. “Oleks nagu puhas, eks?” küsisin ma kodustelt. Neil ei jäänud muud üle, kui olla nõus. “Aga nüüd kontrollime!” Valasin vee läbipaistvasse tolmu kogumise anumasse ja lülitasin riistapuu sisse. Tolmuimejas tekkis veekeeris. “Töötab vaikselt, see on tõsi,” tunnistas ema. ”Juhtimispaneel asub korpusel ja ka käepidemel, see on mugav,” kommenteeris abikaasa, liigutades harja mööda põrandat. “Katsu kui kerge see on,” üritasin ma oma ema veenda. “Hea küll, hea küll, alguses on kõik tolmuimejad head,” ei andnud ta alla. Selle aja peale oli vesi kogumisnõus muutunud mustaks. See oli fakt, mida ei saanud eirata. “Nüüd ei pea sa enam vaipa välja tassima ja seda seal kloppima,” teatasin abikaasale rõõmsa uudise. Selle tolmuimeja hari vibreerib ja imeb vaibast ka kõige sügavamal oleva tolmu välja.

Emale avaldas muljet see, et me ei pea enam, vaibad kaenlas, mööda keemilisi puhastusi käima. Nüüd võime ise oma vaibad puhtaks pesta. Selleks on komplektis isegi pesuvahend. “Aga kuidas me vaipu kuivatame?” küsis ema umbusklikult. “Nad ei jõuagi märjaks saada,” ütlesin mina. “Ei või olla,” ei andnud ema alla. “Võib küll, ja kuidas veel,” vastasin mina. Eksperimenteerimise tuhinas puhastasime vaiba ja siis veel kardinad, raamaturiiulid, toataimed, videoaparatuuri ja arvuti. Tolmu oli nii palju, et me suisa ehmatasime – kas tõesti oleme me seni sellises mustuses elanud? Kuid kõige sügavama mulje jättis meile kõigile pehme mööbli ja voodite puhastamise vahend. Voodi puhastamiseks valasime tolmuimejasse uue koguse vett. Mõne aja pärast ilmusid vette hallid tolmuräitsakad, umbes sellised, nagu kogunevad vanni pärast seda, kui veekatkestuse järel torusid puhastatakse. “Ma vahetan ju iga nädal voodipesu,” hüüatas ema käsi kokku lüües. “Need on tolmulestad,” valgustas teda väimees. “Mis lestad?” ei saanud ema aru. “Tolmulestasid leidub igas diivanis ja madratsis, nad ei hammusta, aga sisse hingata neid küll kasulik ei ole.” Seejärel panime padjad ja tekid koti sisse ja puhastasime neid vaakumiga. Koristustööde käigus pesime puhtaks tubade lamineeritud põrandad. Tavaliselt pühin ma neid kergelt niiske lapiga, mida tuleb sageli loputada. Kuid mingid kiud ja kassikarvad jäävad ikka alles, pinguta palju tahes. Pärast Krauseri tolmuimejaga pesemist nägin esimest korda ideaalset tulemust, mis pealegi tuli kätte nii kerge vaevaga. Kui koristustööd olid lõppenud, seadsime end mugavalt sisse diivanil ja tugitoolides. “Olen kindel, et meie kodu ei ole kunagi olnud nii puhas,” ütles keegi meist. “Ja kui värske õhk on korteris, kas tunnete?” märkis ema. “Järgmine kord tilgutan vee hulka natuke eeterlikku õli, siis on meil aroomiteraapia omast käest,” lubasin mina.

Kogu asi on selles, et tavalise tolmuimejaga koristatakse ära peamiselt suuremad prahiosakesed, aga peenem tolm, mida me isegi ei näe, lendab tolmuimejast läbi. “Tolm ei jäätolmukotti pidama, vaid heljub õhus, satub meie hingamisteedesse ja tekitab peavalu,” jagas abikaasa kasulikku informatsiooni, mida ta oli ammutanud kasutamisjuhendist. “Sellel tolmuimejal on kahekordne õhu puhastamise süsteem – sissetuleva musta õhu eraldamine ja keerisvee filter, mis puhastab õhu kapitaalselt,” jätkas abikaasa. “No mida ma ikka ütlen,” heitis ema pilgu uuele tolmuimejale, “see on muidugi väärt ja kasulik riistapuu, aga kallivõitu. Kuid teisalt on see oma hinda väärt, tervist ei saa rahas hinnata. “Lähen ja panen tolmuimeja järgmise laupäevani kappi.” Abikaasa ütles: “Ära kuhugi kaugele pane, kui see lihtsalt ilma voolikute ja harjadeta sisse lülitada, siis võib seda kasutada ka õhupuhastajana. Pealegi tahaksin ma veel ka auto istmekatted puhtaks teha.”